Thursday, November 18, 2010

Miks mulle meeldib „Kas süda on ümmargune?“ (E.Petrone)

Lugedes raamatute arvustusi, on mind alati pannud imestama asjaolu, et arvustajad  püüavad olla nii emotsioonitud ja vältida väljendeid „mulle meeldib“ või „mulle ei meeldi“. Igal juhul on millegi arvustus ju alati kellegi subjektiivne hinnang ja on mõttetu üritada kasutada sellist sootut ja peenutsevat stiili.

Mulle meeldib lugeda. On alati meeldinud. Ülikoolis arstiks õppides oli minu elu kõige pikem ilukirjandusvaba periood, siis lugesin ma lihtsalt teisi raamatuid.
Nüüd oma 3-nda lapsega kodus emapuhkusel (mis naljakas väljend!) olles, on taas käes see aeg, kus ma saan lugeda. Õhtud on ju kõik minu päralt! Olen selle pooleteise aasta jooksul lausa raamatuid neelanud. Kui sünnitamas käisin, lugesin valude vahepeal näiteks „Sõda ja rahu“.
Raamatud, mida lugeda, on minu juurde kuidagi ise tulnud. „Kas süda on ümmargune?“ tõi mulle mu õde, et arvatavasti võiks see mulle meeldida. Ja meeldiski.

Kui aus olla, siis oli see minu esimene Epp Petrone raamat . Epp on mulle alati meeldinud. Tema artiklid, tema ettevõtlikkus, see kõik on kuidagi tore! Ja loomulikult see, et meie mõlema vanavanemad elasid Sürgaveres. Ja et minu ema Reet tundis Epu ema Aimet. Sellised asjad kuidagi lähendavad
Petrone-perekonna esimene raamat minu jaoks oli hoopis Justin Petrone „Minu Eesti“, mis mulle selle aasta suvel sünnipäevaks kingiti. Sealt saigi algus mu tõsisem huvi „Minu“-sarja vastu ja kui „Südame“-raamat minuni jõudis, olin ma väga tänulik.

Selle loo läbiv teema ei ole ju reisimine. Seega „reisiromaan“ raamatu kaanel ei anna edasi täit sügavust, kuhu sul on õnn langeda. Tõsi ta on, et Epp satub sellel eluperioodil väga erinevatesse paikadesse, kuid see, mis juhtuma hakkab, juhtuks temaga ka Eestis. Katastroofihõng oli olemas juba siis, kui ta üldse otsustas oma elu muuta. Ma mõistan tema vangisoleku tunnet oma elus ja oma abielus. Tõeliselt hea oli lugeda tema igatsusest laste järele. On ainult näiline, et tema esimesele abielule andis surmahoobi „reisiromaan“ Marcoga. Selleks ei olnud Marcot vaja, kollaps oleks tekkinud ka ilma ühegi meheta. Sama stsenaarium oleks võinud tabada Eppu pärast ükskõik millist elumuutust – koondamine, kodust ilma jäämine või  raske haigus. See alternatiivse reaalsuse tunne, mis tekib tema seiklusi ja läbielamisi lugedes, on absoluutselt reaalne. On arusaamatu, miks me oleme nii kindlad, et kõik hea, mida me naudime, on alatiseks meiega? Ja miks tundub pärast sellest ilmajäämist kõik olevat miljonite valgusaastate kaugusel? Kokkusattumuste ja elumustrite korduste jälgimine on mullegi väga tuttav. Uskumatud kokkusattumused ja uskumatu elusaatusega inimesed on andnud Epule väga hea ajendi kirjutamiseks, kuid ainult ajendi. Et kõike seda tähele panna ja sorteerida, peab oskama tähele panna ja sorteerida.
Kõige rohkem kartsin ma seda Harri-liini. Ei meeldinud mulle see mees. Algusest peale ei meeldinud. Ma nii kartsin, et sealt koorub välja mingi asjaolu, mis õigustaks Harri käitumist. Et järsku selgub lõpus, et ta on eluaeg  oma mahajäetud lapsi salaja toetanud või teinud suuri annetusi näiteks lastekodu heaks! Lõppude lõpuks sai ju selgeks, et tema kolmainsus kolme vajaliku isiksuseomadusega oligi ju kolmjalgne ehk lombakas. Headust selles inimeses ei olnud. Ta lummas, tõsiküll, ja tõmbas ka Eppu enda poole. Kuid sellised tüübid on alati mõju avaldanud emotsionaalses kriisis inimestele. Äärmuslikud sektid ongi ju nii rajatud. Mul on väga hea meel, et Epul õnnestus end Harrist lahti rebida ja oma eluga edasi minna. Samas andis see mees kogu raamatule läbiva joone, mida oli haarav ja nauditav lugeda.
Samuti oli väga hea, et see mahaunustatud kott jäigi leidmata. Raamat ja lood oleksid olnud ehk teised, aga kas ka paremad? See meeleheitlik kotiotsing oli kui kaotatud nooruse otsimine. Need päevikud olid 10 aastat noorema naise mõttepeegeldused, „Südame“-raamatu pani kokku Epp aga 10 aastat vanema ja mõistlikumana. Olen üsna veendunud, et meil vedas!

Olen endale nüüdseks igal palgapäeval mõne uue „Minu“-raamatu ostnud, kuid „Südame“-raamat teeb seni küll kõigile ära! Ootan väga teist osa.

1 comment:

  1. Aitäh arvustamast! Ja sain ahhaa-elamuse, polnud varem sellele mõelnud, et päevikute tagaotsimine oli kadunud nooruse tagaotsimine :).
    Teine osa ilmub kunagi 2011, kõige varem märtsis, aga võibolla ka hiljem.

    ReplyDelete